Käesolevaga lõpetame intervjuu Tõnis Matsin`iga. Juttu tuleb Eesti kestvusjooksu arendamisest, mis on olnud populaarne teema siin blogis üsna pikka aega. Osad mõtted on väga originaalsed, mis pole varem kellegi suust kõlanud. Elva jooksupealinna ideena on iseenesest väga vahva. Seal on minu arust kõik tingimused olemas, va korralik staadion, kuid see ei tohiks takistada. Riikliku jooksutreeneri ametikoha loomine on samas tänaseks teema, mille osas ühest lahendust pole. Ma arvan, et siin oleks vaja veel rohkem mõelda, kas ja kuidas seda mõtet annab ja oleks vajalik realiseerida. Siin tuleb mängu Eesti väiksus, millel on nii head kui halvad küljed. Halb on kohe see, et kui keegi tänastest tegijatest panna seda rolli täitma, siis on kohe oodata süüdistusi ühe või teise sportlase eelistamises. Samas ei saa päris tühja koha pealt tulla ka seda rolli täitma. Hetkel on suund selline, et ülesandeid pigem jagatakse persoonide vahel (à la nt noorte arendamise projekt eraldi) ja päeva lõpuks peaks vastutama Kergejõustikuliidus üks juhatuse liige.
Selge on aga kindlasti see, et noortega oleks vaja palju fokuseeritumalt tegelda. Koostöö teiste alarühmadega peaks olema vältimatu. Eks siin ole oma roll ka selles, et kuni teatud ajani peakski noorsportlane tegelema mitmete aladega. Lõplikku alavalikut ei saa liiga vara teha. Ja kindlasti on minu arvates veel üks väga oluline asi see, et peaksid olema suuremad harjutamisgrupid. Lõppude lõpuks on kestvusjooks piisavalt raske ala ning kui teatud osa rutiinsest pingutusest saaks teha grupis koos, siis oleks see ka emotsionaalselt vaheldusrikkam. Ja kindlasti tuleks käia rohkem väljas harjutamas. Tõepoolest, T.Matsin`iga nõus, et "võidutrummide tagumist tuleb õppida Aafrikas ja vaikset kandlemängu Eestis"!
Nüüd aga küsimuste ja vastuste juurde.
Miks pole Euroopa jooksjad enam tervikuna konkurentsivõimelised (ei saada ju ammu enam vastu Musta Mandri jooksjate nö sissetungile)?
Minu arvates on peapõhjusteks heaoluühiskonna mugavus, Euroopa noorte vähene liikumine ja arvutilembus, naturaalse toidu asendumine konserveerituga, kehalise kasvatuse allasurutus kasvatus- ja haridussüsteemis. Must ärkav manner tahab kogu maailmale demonstreerida oma võimekust ja spordis on see kiiremini teostatav kui majanduses, kunstis või kirjanduses. Aafrika vaesuses ja viletsuses elav inimene suudab reaalse motivatsiooni korral palju enam panustada raske füüsilise töö tegemisse, kui mugavusi järjest enam hindav ja nautiv eurooplane.
Kas ja millised on olnud suuremad vead peale kunagisi jooksu tippaegu, et tase on läinud koguaeg allapoole, sh just keskmiste tulemuste tase aastakümnete kaupa?
1. Harrastajate arv on drastiliselt vähenenud
2. Jooksule spetsialiseerunud treenereid on üksikud
3. Puuduvad rahvuslikud tipud, iidolid ja eeskujud noortele
4. Levib võltsettekujutus, et must nahavärv on jooksjale eeliseks
5. Spordialadevaheline konkurents on kasvanud, jooksutreening on raske töö
Mida tuleks teha selleks, et Eestis kesk- ja eriti pikamaajooksu tase tõuseks uuesti vähemalt sellisele tasemele nagu oli see hiilgeaegadel (1970-80-ndatel) või ei ole see enam reaalne?
1. Tuleb saada rohkem noori jooksuharrastajaid treenima
2. Kuulutada Elva Eesti jooksupealinnaks ja luua seal jooksutreeninguks kõik tingimused
3. Panustada tänaste üksikute särama hakkavate tähtede arengule – noored vajavad iidoleid
4. Luua riikliku jooksutreeneri ametikoht ja eraldada talle tööks vajalikud vahendid
5. Teha koostööd orienteerujate, suusatajate, triatleetidega, miks mitte jalgpalluritega jne. noorsportlaste eelduste selgitamisel ja ala valikul
Intrigeeriv küsimus ka - kas te jagate seisukohta, et kas Eestis on kesk- ja pikamaajooksu tulevik Keeniast jm riikidest pärit sportlaste sissetoomises, nende "kodustamises"?
See ei oleks mingil juhul Eesti jooksja vaid Keenia jooksja Eestis. Muidugi võiks neid siin aeg-ajalt olla mõned Eesti jooksjate treeningpartneritena, võib olla ka treeneritena. Õigem on minu arvates vastupidine tee, mille vilju me juba uue Eesti rekordi kujul 1500 m jooksus oleme maitsnud. Eesti jooksutiim, kui see tekib, võiks Tiidrek Nurme eeskujul käia üsna palju Keenias harjutamas. Mäestikutingimused ja kohalik jooksutreeningut ja –saavutusi hindav sotsiaalne keskkond mõjuksid meie noorjooksjatele ja treeneritele väga hästi. Võidutrummide tagumist tuleb õppida Aafrikas ja vaikset kandlemängu Eestis.
Millised on teie soovitused tänastele noortele - milliseid vigu tuleks vältida, millised võiks olla (olid sul) eduvalemid? Kas ja mida saaks siinkohal ära teha Eesti spordisüsteemi (nt Eesti Kergejõustiku Liidu kaudu)?
Meie – spordipedagoogid e kehalise kasvatuse õpetajad, treenerid, sporditeadlased, liikumisharrastuse juhid, lapsevanemad jne, peame tahtma ja oskama noori motiveerida jooksu- ja üldse vastupidavustreeningule, andma selleks isiklikku eeskuju. Jooks, ujumine jalgrattasõit, suusatamine – küll see noor oma õige ala leiab, kui ta nende asjadega tegeleb. Ei maksa karta ka oma laste varakult jalgpalli jm sportmängude treeningule suunamist hiljemalt 5 – 6 aastasena. Maailma praktika näitab, et enamus häid jooksjaid on olnud noorpõlves hasartsed liikujad – näiteks jalgpall on maailmas üks produktiivsemaid jooksjate tootjaid.
Kas olete peale võistluskarjääri lõppu nõustanud, treeninud nooremaid või oleksite valmis seda edaspidi tegema?
Jah, olen tegelenud ülikooli teaduri ja õppejõuna jooksjate jt vastupidavusalade sportlaste kehaliste võimete ja erialase töövõime testimisega. Tänapäeval on Eestis olemas rida usaldusväärseid laboreid, mis sportlaste töövõimet testivad. Minu rolliks võiks olla testimistulemuste interpreteerimine koos treeneri ja sportlasega ja sellest analüüsist tulenevate korrektiivide tegemise nõustamine treeningu efektiivsuse tõstmiseks. Minu huvialaks on kujunenud ka erinevate keskkonnatingimuste mõju uurimine vastupidavustreeningule. Nõu saab mäestikutingimuste ja alpimaja, aga ka kuuma kliima mõju ja suure ajavahega kohanemise küsimustes. Põhitegevus on viimase viie aasta jooksul seotud otseselt treenerite taseme- ja täiendkoolitusega. Tunnen, et just selles töös saan rakendada oma teadmisi, kogemusi ja oskusi. Väga palju on koostööd ja individuaalkontakte Eesti treenerite ja sportlastega erinevatel spordialadel ja ma usun, et see pakub kahepoolset rahulolu ja kasu. Seoses Eesti suusakoondise läbimurdega rahvusvahelisele tipptasemele tekkis juba 1990-ndate aastate lõpul ja sajandivahetusel kompetentsete taustajõudude kaasamise vajadus suusatajate ettevalmistusse paljudel tasanditel – spordimeditsiin ja tervisekontroll, töövõime testimine laboris ja treeningtingimustes, kvaliteetne toitumine ja taastumine, psühholoogiline ettevalmistus, suhtlemine avalikkuse ja meediaga jne.
Aitasin Mati Alaver`il tuua koostöölainele tippspordiga üsna palju Tartu Ülikooli spetsialiste, spordilembelisi oma ala asjatundjaid. Siinkohal tahaks kõigepealt meenutada varalahkunud kurguarsti Mart Kull`i, kelle käe alt on mandliprobleemidega läbi käinud enamus Eesti sporditippe paljudelt aladelt. Hindamatu on olnud ortopeedide ja traumatoloogide Toomas Teini ja Aalo Eller`i abi spordivigastuste ravimisel, kardioloog Eevi Maiste asjatundlik diagnostika südameprobleemide ilmnemisel. Väga populaarseks ja efektiivseks toitumise nõustajaks on olnud Mihkel Zilmer. Usaldusväärse testimisaparatuuri ja metoodika sisseviimisel oli eestvedajaks TÜ Spordimeditsiini ja Taastusravi kliinik Jaak Maaroos`iga eesotsas, suurt tööd on teinud suusatajatega arst Tarvo Kiudma, muude alade sportlastega Agnes Mägi, Rein Kuik, Eve Unt, Nadezda Ignatjeva jt.
Lõpetaksin oma hea sõbra ja kauaaegse kolleegi mentortreeneri Mati Alaveri kuldlausetega: „Tippsportlase õnnestumise eeldus on, et suusataja, treener, taustajõud ja ettevalmistuse organisatsioon on professionaalsed! Igas tulemuse sektoris nõutakse 100%-st pühendumist“.
